Isaduse tunnustamise asja tuleb lahendada eeskujulikult kiiresti

Veiss vs Läti, kohtuotsus 28.01.2014, avaldus nr 15152/12

Asjaolud

Kaebaja elas alates 2005. a suvest koos naisega A.Z., kes sünnitas järgimisel aastal lapse. Kuivõrd kaebaja ja A.Z. ei olnud abielus, keeldus naine registreerimast kaebajat lapse isana ning alates 2007. a ei lubanud tal enam lapsega kohtuda. Saades teada, et teine mees on registreeritud lapse isana, taotles kaebaja rajoonikohtult luba lapse põlvnemise geneetiliseks kindlakstegemiseks ning saavutas selle loa alles Ülemkohtus. Geneetiline test tuvastas, et tõenäosusega 99,9999141% on kaebaja lapse bioloogiline isa. Sellele vaatamata keeldusid kohtud kaebaja nõuet isaduse tunnustamiseks sisuliselt arutamast toetudes kahele argumendile: isaduse tunnustamist ei saa nõuda siis, kui isik ei olnud lapse emaga abielus ja lapse isana on vabatahtlikul registreeritud teine mees; ning isegi kui kaebaja nõuet sisuliselt arutada, oleks see vastuolus lapse parimate huvidega. Kaebaja sai teabe selle kohta, et lapse isana registreeritud mees oli lapse eostamise ajal abielus teise naisega ning ta ei elanud vastupidiselt oma väitele koos A.Z.-ga ja lapsega. Esitatud uue informatsiooni alusel taastati isaduse tunnustamise menetlus, mis on EIK-i otsuse ajal pooleli. Kaebaja avaldus EIK-ile oli konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kohtumenetluse ebamõistliku kestusega. Samuti kaebas kaebaja eraelu rikkumist artikli 8 tähenduses.

EIK-i seisukohad

Valitsuse arvates ei olnud kaebaja enam põhiõiguste rikkumise ’ohvri’ seisundis, sest Läti Ülemkohus võttis omaks ebamõistliku menetlusaja. EIK-i arvates on Läti valitsus ekslikul seisukohal, sest üks kahest järgnevast võimalusest on õige. Kui Ülemkohtu otsuse ajaks oli juba ületatud mõistlik menetlusaeg, siis asja kiirendatud läbivaatamine ilma rahalise hüvitiseta ei ole tõhus õiguskaitsevahend. Kui aga Ülemkohtu otsuse ajaks ei olnud mõistlikku menetlusaega ületatud, siis on korrektne järeldus mitte see, et kaebaja ei ole enam põhiõiguste rikkumise ’ohver’, vaid see, et tema põhiõigust ei ole rikutud.

EIK selgitab, et isikul on hoolsuskohustus esitada taotlus menetluse kiirendamiseks siis, kui ta aimab ette mõistliku menetlusaja ületamist tulevikus. See ei ole küsimus siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamisest, vaid sisulise analüüsi juurde kuuluv küsimus.

Menetluse kestus EIK-i otsuse ajaks oli ligikaudu 6 aastat, kusjuures EIK liitis esimesele kohtumenetlusele ajaperioodi pärast menetluse uuendamist. EIK märkis, et kaebajale oli kaalul isaduse tunnustamine ja seetõttu oli ametivõimudel kohustus lahendada kohtuasi eeskujuliku kiirusega, välistamaks pikaajalist õigusselgusetust kaebaja peresuhetes.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 1 000 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.

https://www.riigiteataja.ee/oigusuudised/kohtuuudiste_nimekiri/4514